Bussijutud

Miks Bussid alati hiljaks jäävad?

Et kõik ausalt ära rääkida, nii, nagu oli, pean ma alustama sellest päevast, kui ma ei teadnud veel, et bussid on bussid. See oli aeg, kui mulle polnud veel erialast kirjandust kätte juhtunud. Aga ühel päeval, ilm ei olnud siis väga hea, sattus mu kätte üks Eno Raua meisterteoseid “Rumal Lehm”. Sellest hetkest lõi uus valgus mu peas koitma ja ma uskusin tõemeeli, et bussid lendavad. Te küsite minult, kuidas ma saan nii lolli asja uskuda. Me pole ka surematut Godzillat oma silmaga näinud ja ma olen enam kui kindel, et keegi teist pole isegi elusat neegrit näinud (kui olete juhtunud neegrit nägema, siis tõenäoliselt on see hoopis Hannes Võrno, kes jookseb ringi, nägu tahmaga kokku määritud ja rastapatsid peas), Ometi usume, et nad kõik on olemas. Sellepärast siis.

Seega, uskusin ma busside lennuvõimesse. Kuid ma pean tunnistama ausalt, ma eksisin. BUSSID EI OSKA LENNATA. Võibolla trollid, hästi natuke, kuid mitte bussid. Aga selle eest nad sõidavad, künnavad Tallinna niigi auklikke tänavaid veelgi sügavamaks, kuni lõpuks sinna põhja pidi kinni jäävad. Siis nad enam ei sõida, kuid see on tuleviku muusika.

Mis muusikat sina kuulad?

Paar sõna bussijuhtidest

Selles peatükis tahaksin ma rääkida bussijuhtidest. Bussijuhid eranditult ei oska rääkida. Ainult üks oskab, mu sõber ükskord nägi sellist, aga ülejäänud lihtsalt urisevad, või teevad muid loomahääli. Nii saabki peatusenimest “Lilleküla Jaam” näiteks “Lllõkllljmn” ja “Estonia” muutub “Ssstnnjjja”ks. Lihtne ja loogiline, eksole. Olles ükskord selgeksõppinud, on see selge ja arusaadav. Ainult ühele mehele ei olnud, aga see oli sellepärast, et ta oli kurttumm.

Vahetevahel juhtub, et bussi satub juhtima alles noor stažöör kes alles õpib mikrofoni sisse rääkima. Sellisel juhul kuuled sa kõigepealt hirmsat sahinat, nagu oleks raadio laine pealt ära ja seejärel ütleb kähe hääl vene aktsendiga: “Hmmm”. Selline lause on tõlkimatu ja seda kasutavad stažöörid universaalselt iga peatuse puhul

Bussijuhil on jalas tavaliselt sinised kahe triibuga dressipüksid, millel käib kanna alt selline pael läbi. Pael koos ülejäänud jalaga on kalossi sees. Veel on kalossi sees tursahais, aga see on praegusel hetkel täiesti ebaoluline. Dressipüksid on bussijuhi hing - ta roolib nendega bussi, magab kodus diivanil, käib duši all ja teeb kõike muud elutegevuseks vajalikku. Seepärast võib vahetevahel juhtuda, et bussijuhi püksid saavad roojased. Siis paneb bussijuhi naine bussijuhi jalgupidi pesumasinasse ja peseb ta puhtaks. Seepeale ütleb bussijuht “Spsssmba” ja läheb uuesti bussi juhtima.

Nagu ülejäänud metsaloomad, nii on ka bussijuhid inimeste suhtes üldiselt väga pelglikud. Nad on oma bussi etteotsa ühe kuudi ehitanud, kuhu nad siis end sulgevad igakord, kui teenistuskohus kutsub. Omavahel suheldes bussijuhid mõmisevad ja teevad igasuguseid loomahääli. Nendest saavad aru ainult teised bussijuhid ja need, kes on piisavalt kaua bussiga sõitnud. Kirjutades kasutavad nad mitmesuguseid häälikuid sümboliseerivaid dešifreerimatuid hieroglüüfe. Nende hulgas on kõige rohkem kõlalt S-ga sarnanevaid häälikuid, aga ka teisi. Vabal ajal bussijuhid mängivad tamkat, teevad suitsu, või joovad õllemaitselist alkohoolset jooki.

Niipalju siis bussijuhtidest.

Millesse bussijuhid usuvad

Bussijuht on lihtne inimene, Temale ei ole vaja sakste ega musulmannide jumalaid. Bussijuhile on tarvis käegakatsutavat jumalat, mis oleks kohane lihtinimesest töölisele, ega nõuaks palju.

Et siinkohal kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama bussijuhi riidekapist. Bussijuhi riidekapis leidub igasuguseid toredaid ajast unustatud ning unustamata esemeid. Kõigepealt on seal karupüksid, mille bussijuht külma ilmaga dressipükste peale tõmbab. Mis sellest, et põlve peal on augud, dressipüksid on niikuinii paigatud, sealt külma läbi ei tule. Siis on seal katkise kannaga villane sokk. Kus teine on, ei tea. Üldse on bussijuhi sokkidel loll komme ära kaduda. Kõigepealt kaob ära üks sokk, ja siis kui see lõpuks välja ilmub, tuleb välja, et teine sokk on kadunud.

Päris kapipõhjas on bussijuhil nelja auguga kalamehesaabas, mis laseb kohinal vett läbi. Bussijuhti see ei heiduta, sest ta teab, et kui vesi on sinna sisse saanud, siis peab ta ka sama teed pidi ükskord ka välja minema. Kalamehesaapa sees on tursahais ja poolteist kõhnaks kuivanud kilu. Sellepärast bussijuhi kapp haisebki. Saapa kõrval on kaks riideräbalat, mille iga normaalne inimene esimese asjana ära viskaks. Kuid ei, bussijuht ei viska, sest esiteks ei viitsi ta üldse kappi koristada, see ei kuulu tema elustiili juurde ning teiseks seepärast, et need on need samad paelad, mis käivad dressipükstel kanna alt läbi ja milled bussijuhi naine ülemöödunud aastal ära vahetas Paelu vahetab bussijuhi naine iga kaheksateist ja poole aasta tagant. Paelad ju kuluvad.

Veel asub kapipõhjas vana trükimasin. Seda bussijuht vihkab. Kunagi oli see trükimasin täiesti korras ja isegi töötas. Ainult Й täht ei toiminud. Sellepärast oli Й tähega sõnu väga raske kirjutada, sest kõigi Й -de asemele tuli kirjutada И ning siis pärast ˘ pastapliiatsiga juurde teha. Aga Й tähega sõnu on väga palju, ning seepärast sai pastakas tühjaks. Peale seda intsidenti läks bussijuht trükimasinaparandaja juurde ja tõi sealt uue Й tähe. Siis ühel õhtul otsustaski bussijuht masinal vana katkise Й ära võtta ning uue Й asemele panna. Kuid vana Й oli väga kangekaelne ning ei tahtnud kuidagi ära tulla ja lõpuks läks trükimasin päris katki. Lausa jupid olid taga. Kuid Й istus ikka kangekaelselt kinni. Sellest ajast seisabki trükimasin riidekapis ja bussijuht vihkab seda. Eriti vihkab ta Й klahvi, kuna see oli nii tugevasti masina küljes kinni ja ei tahtnud kuidagi ära tulla.

Kõige tähtsam asi bussijuhi riidekapis on Trahvo. Trahvot bussijuht jumaldab. See on asetatud kapi kõige ülemisele riiulile, et ta oleks bussijuhist kõrgemal, ehk siis jumala eest. Bussijuht on nimelt Trahvousku. Ülemine riiul on tugevdatud kahe terasest I talaga. Trahvo on raske, sellepärast. Seitse korda päevas teeb bussijuht kapiuksed lahti ning kummardab Trahvo poole. Seda nõuab Trahvousk. Kolmapäeviti peab bussijuht üheksa korda Trahvo poole kummardama, ka seda nõuab Trahvousk. Neljapäev on kalapäev.

Mida palub bussijuht Trahvo käest? Eks ikka seda, et kütet bussis jätkuks, et uksed katki ei läheks, et õlitase normi piires oleks, et vandaalid istmeid ära ei lõhuks, et mikrofon ikka töötaks ja palju muud eluks vajalikku. Kõige lõpuks palub bussijuht Trahvolt halastust trükimasina eest, mis sealtsamast kapisisesest pimedusest irevil hammastega vastu vahib, lausub aamen, suleb kapiuksed ning läheb jälle bussi juhtima.

Stažöör

Et seda peatükki alustada, pean ma sulle selgitama, kuidas tulevad bussijuhid, sest see unus mul enne ära – vahel juhtub, aga sellest pole midagi. Minu inglise keele õpetaja tavatseb ikka ütelda: “Petter leit dän never!”, nii, et pidage endal meeles see ütelus!

Bussijuhiks saamiseks on vaja eelsoodumust. Seda nimetatakse andeks. Mõnel lapsel on laulmisannet, mõnel kätt joonistamises, mõni lüpsab lehma hästi. Kuid kui beebi sündides nutmise asemel diiselmootori häält teeb, on kindel – sellest lapsest saab bussijuht. Kasvades suuremaks õpib ta “мама” asemel esimese sõnana selgeks “Lõpp-peatus”, esimesed sammud teeb liinibussi poole ja lasteaias meisterdab puulehtedest TAK’i logo.

Et saada bussijuhiks peab lisaks eeldusele läbima ka koolituse. Algul õpetatakse selgeks elementaarsed asjad: Misasi on rool? Mida tehakse rooliga? Misasi on mikrofon? Millised nupud bussil uksi lahti teevad? Miks on graafik hea? Miks graafikust kinni pidama ei pea? Mida tähendavad sõnad “Stånnar” ja “Nøduitgang”? Miks neid sõnu pole vaja teada? ja palju muud vajalikku. Seejärel pühendatakse nad busside saladustesse, õpetatakse austama dressipükse ning Trahvot. Sel ajal joob noor bussijuhihakatis ka oma esimesed lonksud õllemaitselist alkohoolset jooki, mängib esimesed tamkamängud, tõmbab oma esimese “Priima” sigareti, ning lausub esimesed loomahäält meenutavad arusaamatud bussijuhikeelsed sõnad.

Seejärel saavad noortest bussijuhihakatistest stažöörid ja nad lastakse esimest korda bussi rooli katsuma. Stažööri kõrval kuudis istub taburetil kogenud bussijuht, kes igal kombel püüab roolis istujat aidata, ning paneb bussi esiklaasi peale suure kirja “Stažöör”. Kogenud bussijuhti on vaja seepärast, et muidu võib buss võõra käe all perutama hakata. Kus oleks siis selle häda ots? Stažööril aga on selline eriline erutus südames, ta silitab õrnalt rooli, lausub härdalt bussijuhikeelseid hellitussõnu ning imetleb end tahavaatepeeglist.

Suure erutuse tõttu võib stažööril tihti mõni apsakas juhtuda. Ükskord juhtus selline asi, et ta unustas keskmised uksed lahti teha. Reisijad pidid neli peatust edasi sõitma, enne, kui stažöör taipas punase “stopp” tulukese tähendust. Mõistnud oma viga avas ta ukse ja hakkas suure häälega nutma. Reisijad olid arusaajad inimesed, nad läksid ette kuudi juurde, patsutasid stažööri õlale ja lohutasid teda: “pole viga, ikka juhtub!” Kuid bussijuhile omaselt pelgas stažöör suurt rahvahulka, puges nurka ja nuttis seal edasi. See kõik oli nii ilus…

Koolituse läbinud, teeb stažöör raske ja kontimurdva bussijuhieksami, kus on küsimus: Kirjuta kõik, mida sa tead! ning kolm vastusevarianti. Eksami sooritanud, võtab ta naise ja bussi, ning temast saabki täieõiguslik Tallinna autobussikoondise bussijuht.

Bussijuhi hüüd

Mõnikord juhtub nii, et inimesed ei taha bussi peale tulla. See on sellepärast, et inimesed on rumalad ja ei tea, et bussiga on hea sõita. Sellisel juhul peab bussijuht olema ülimalt tähelepanelik ja usin reisijaid bussi kutsuma, sest tühi buss linnauulitsal vuramas on ju puha raiskamine.

Vahel siis juhtubki nii, et buss jääb küll peatuses seisma, uksed avatakse, kuid keegi ei sisene. Sellistel puhkudel peab bussijuht rahva bussi meelitama. Algul valab ta alustassile tilga piima ja proovib sellega. Kuid reeglina see ei aita - ainult hulkuvad kassid ja varblased tulevad toimuvat uudistama. Ent korda-armastav ja heatahtlik bussisohver ei anna järele ning proovib tulemusteta veel vorsti, saia ja konserviga. Peaaegu olukorraga leppinuna, teeb bussijuht siiski viimse ponnistuse: haarab peeglist, tõstab käe suule ning hüüab kaebliku häälega:

Ну что блять?
Где эти вандалы?
Где сиденые и компостери
из мой автобуса?
Я полицию зазваю!
В тюрме заидитье
Бандиты блять!
Все фамилия тебе убю, блять!
Кормю тебе на мою собаку.
Где твой родители...
Все убю.
Уроди, нахуй!

Siinkohal püüan selle ka Eesti keelde ümber panna, mis võiks siis kõlada umbes nii:

Ae! Ae!
Tulge bussile,
Sõidutalong kompostrile!
Sinu ahter istmele
Aknast välja vaatamaie
Kogu küla istumaie,
Sõidame kesale,
Varavalges põllule,
Nurmenukku korjamaksi
Vara üles
Hilja voodi
Ehal koju tagasi!


Bussides asuvad kompostrid

Kõigepealt, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, misasi on komposter. See ei ole tavaline poster, mida teismelised endale sadade kaupa seina peale kleebivad. Mis täpselt on komposter, seda pead sa vaatama Eesti keele seletavast sõnaraamatust. Kui sa eesti keelt ei mõista siis võid vaadata, Vene keele seletavast sõnaraamatust, mida tähendab sõna Koмпостер. Mina ei tea, sest ma pole veel vaadanud. Ükskord ma vaatan küll, aga see on jällegi tuleviku muusika.

Kompostrid on paigaldatud bussidesse, sellel eesmärgil, et sind üha tihedamalt bussidega siduda. Ma tean, et üks mu tuttav sidus end suisa kompostri külge kinni - kapronist heinapallinööriga. Päästeteenistus pidi ta sealt relakaga lahti lõikama. Selline on kompostrite mõju inimpsüühhikale.

Kompostri kohta kehtib see vanarahvaütlus, et annad sõrme, võtab terve käe. Siinkohal, et sa täielikult aru saaks, pean ma ära rääkima loo Põial-Liisist. Põial-Liisi oli elukutseline bussijuht. Tol ajal oli tema nimi loomulikult veel Bussijuht-Liisi. Ükskord juhtus aga nii, et ta andis oma sõrme kompostrile, ning seepeale sõi viimane, ära kõik Bussijuht-Liisi sõrmed ja varbad. Ainult üks põial jäigi alles. Sellest ajast peale kutsub rahvas teda Põial-Liisiks. Sellepärast tulebki kompostritest kaugele eemale hoida, kuna muidu võib rahvas sind ühtäkki näiteks Suurvarvas-Valdekuks, või Küünarnukk-Lembituks kutsuma hakata.

Kompostrite põhitoidus on inimliha, aga kuna inimohverdamine on seadusega keelatud, siis söödetakse neid paberiga. Loomulikult ei söö komposter igasugust paberit vaid ainult seda, mis on inimverega läbi immutatud. Sobiva kompostrisööda saab igaüks näiteks ajalehekioskist omale lunastada ning alati on viisakas bussi sisenedes midagi kompostrile hambusse anda, siis ta ei ole su peale kuri. Aga kui komposter juhtub sööma vale paberit, võib ta mürgistuse saada, või hoopistükkis ära surra. Kuna komposter tegelikult tselluloosi ei seedi, siis on ta väga näljane ja seepärast ka tema himu inimeste sõrmede ja muude kehaosade järele. Ükskord sõi komposter ühel mehel ühed teatud kehaosad ära. See oli tõesti valus, eriti mehele. Praegugi sellele tagantjärele mõeldes... keel keeldub kõnelemast. Vaene mees pidi terve ülejäänud elu ilma kõrvadeta elama. Tõesti oli kole...

Me küll arvame, et kompostrid on lihtsalt elutud esemed, aga ei. Ka neil on hing ja tunded. Üks iidsemaid kompostrite müüte lõpeb järgmiste sõnadega: “Aga ükskord tuleb aega, mil bussisummutid lausa kahel otsal lõkendama löövad. Küll siis Kompostrite isand tuleb inimesi lööma, oma rahvale uut verd tooma”

Kompostrid on Saadanast!


Piletid ja kontrolörid

Siin peatükis räägin ma lähemalt piletikontrolöridest. Aga ainult sosinal, sest ka seintel on kõrvad. Piletikontrolörideks nimetatakse kõiki neid inimesi, kes on hüljanud inimsoo ning tegutsevad Nendesamuste heaks. Pletikontrolöre on igal pool. On olemas suuri piletikontrolöre ja on olemas väikeseid piletikontrolöre. Kõik nad on sellised lipitsevad ja pugejalikud ning tahavad sinu raskesti teenitud raha kätte saada, kui nad heaga ei saa, siis tahavad nad kurjaga. Ühel mu sõbral selgitas piletikontrolör välja, et tolle kuupilet on aegunud ning, kui mu sõber vaatas, et oi ongi, peaks uue ostma ja pidas mõttes aru, kuidas seda kõige õigem teha oleks, kasutas kontrolör hetke, haaras kogu sõbra raha ning pistis jooksu. Sellised loomad on need kontrolörid.

Piletikontrolöri tunneb ära selle järgi, et nad kannavad musti riideid, mille selja peal on mõne linnulise kujutis ning kurjakuulutav kiri: “Falck”. Kuid ära lase end eksitada, hoolimata petlikust välimusest on tegu siiski äärmiselt ohtlike isikutega. Veel kardavad kontrolörid valgust, küüslauku ja liikuvat vett, aga kui nad näevad normaalseid inimesi, hakkab neil ila tilkuma ning suu läheb vahtu.

Kõike, mida nad saada püüavad, seda teevad nad pettusega ja kõike mida nad teevad, teevad nad Nende-samuste heaks. Mu vanaisa, kui ta veel elas, ütles elutargalt selle kohta, et see on valskus. Kontrolörid nuhivad bussi all, pistavad pea katuse-luugist sisse ja peidavad end sinu istme seljatoe taha, et kuulda pealt su juttu. Kui nad midagi teada saavad, siis pistavad nad kohe jooksu punast värvi kaubiku poole, mille külgedel on röövlinnu kujutisega embleem ja kurjakuulutav kiri “Falck” ning kihutavad Nendesamuste poole, et anda edasi kõik see, mis nad teada said.

Tegelikult ma võin ütelda sulle saladuskatte all ja hästi sosinal. Aga vaata et sa sellest kellelegi ei iitsata - seintel on kõrvad, sellepärast. Isegi Politsei kardab piletikontrolöre ja veel rohkem kardab Neidsamuseid. Ja vahel harva, kui Needsamused ise inimete seas maskeeritult ringi liiguvad, siis hulkuvad koerad ja muud loomad hoiavad neist eemale. Kui keegi Nendestsamustest sulle hooviväravast sisse astub, siis su koer tõmbab saba jalgevahele, kratsib küüntega silmi ja põgeneb ulgudes. Taimed närtsivad Nendesamuste juuresolekul ja puu mille juurele nad on kusnud, kuivab sootuks. Ka piletikontrolöridest hoiab elusloodus eemale, sest neil on Nendesamuste lõhn juures.

Kui poleks piletikontrolöre, siis oleks elu palju parem.

Sosinal Nendestsamustest

Selles peatükis ei räägi ma isegi sosinal mitte, sest seintel on väga hea kõrvakuulmine. Kui sa seda peatükki loed, siis tee seda vaikselt, isegi mitte sosinal, vaid ainult mõtteis. Otsi enne lugema asumist terve ruum läbi, et ühtegi kontrolöri kuskil nuhkimas poleks, tõmba akendele kardinad ette, kustuta tuli ja kata käega raamatu autori nimi kinni. Kui see kõik tehtud on, siis võid alljärgnevat lugema hakata. Aga ainult mõtteis.

Needsamused ei karda midagi, nad armastavad pimedat ja ei näita kellelegi end õigel kujul. Needsamused teevad tumedaid tegusid, ja nende tegemiseks kasutavad nad tumedust ning neid inimesi, kes on hüljanud inimkonna heaolu ja valguse olles digimoondunud kontrolörideks. Kõik, kes nendelesamustele näkku vaatavad, muutuvad puiseks ja neile kasvab pikk nina. Üks inimene, kes ükskord jälitas ühte kontrolöri, nägi Neidsamuseid ja vaatas neile näkku, mis oli iseenesest temast väga rumal. Kuid ta ei teadnud, et nii ei tohi teha ja tema nina kasvas ilmatuma pikaks. Selle mehe nimi oli Pinoccio ja rahvas räägib temast siiamaani erakordseid jutte. Isegi kontrolörid ei vaata palja silmaga Nendelesamustele näkku vaid kasutavad selleks tarbeks keevitusemaski.

Needsamused näevad välja nagu universumi kõiksuse must auk ja silmad põlevad neil peas elektritoitega, mille nad saavad tagataskus asetsevast kombainiakust. Sellised nad on... ja kurja külma pilguga.

Rohkem ma nendestsamustest ei kirjuta.

Miks bussid rohelised on?

See on tõesti loll küsimus... ausalt. Samahästi võiks ju küsida, miks rohi roheline on, või miks.. maeitea... munitsipaalpolitsei auto roheline on. Ükskord üks inimene küsis minult, et miks elevandid peavad surema? No tule taevas appi! Kas saab veel lollimat küsimust küsida, liiatigi, et mina neid ju ei tapa. Minupärast olgu või ärgu olgu, mul on elevantidest üldjoontes pohhui. Tegelikult mulle meeldivadki rohkem näiteks jõehobused, aga nemad ei sure.

Roheline on tegelikult tore värv! Roheline algab täpselt samamoodi, nagu “rooza”, aga tegelikult ei olegi rooza. Sedaviisi saab näiteks teismelistele tünga teha. Ükskord tuli üks minu käest küsima, et mis mu lemmikvärv on. See oli ka loomulikult loll küsimus, aga kuna too teismeline tütarlaps oli täiesti intelligentsitu näoga ja nii siiralt seda mu käest küsis, siis ma soostusin vastama talle lausa täislausega: “Minu lemmikvärv on Roo...” Seepeale lõid tema roozaks võõbatud silmad särama, sest, et ta oli just astunud välja Dzenniferi poest ja tahtis tõenäoliselt mind, kui erakordselt lolli näoga inimest ka sinna kutsuda. Aga siis ma lõpetasin oma lause: “...heline!” Seepeale hakkas mürsik nutma, et silmavärv laiali läks ja ta päris kole välja nägi ning jooksis tagasi Dzenniferi poodi roozade džemprite vahele.

Mina arvan, et bussidele sobib roheline, see on neil kui kaitsevärv. Umbes nagu rohukonnal on seljas roheline kummiülikond. Mitte et buss end kellegi eest kaitsma peaks, sest buss on kõikvõimas ja surematu ja tal pole vaenlasi. Võibolla ainult need kaks neegrit, aga nemad saavad tõesti ainult bussikummi tühjakslaskmisega hakkama. Kuid ükskord juhtus tõesti selline lugu, et huligaan viskas kiviga bussiakna katki. See on mõneti küll vabandatav sellega, et ta oli vene rahvusest, aga siiski. Seepeale langes talle selgest taevast välk otse lagipähe ja ta suri sootumaks ära.

Bussid on rohelised nagu rohi. Tõepoolest... mulle ei meenu ühtegi juhust, kus rohi poleks olnud roheline. Lapsepõlves, tõsi küll, oli ta rohelisem, aga jah, praegu ei saaks küll ütelda, et pole roheline. Seepeale hakkan ma lausa mõtlema, et kas tõesti on busside värv seotud rohu omaga? Et kui rohi muutuks üks hetk järsku sinise ja roosa vahepealseks, siis kas bussid muudaksid ka käigupealt oma värvi, just nagu need pöörlevate silmadega elukad, kes elavad seal Madagaskari saarel? Tõepoolest... ma ei tea... kes küll viitsiks kõik rohulibled sinise- ja roosakirjuks pintseldada?

Kuidas bussid kordas püsivad?

Ka bussid lagunevad – hoolimata sellest, et nad on kõikvõimsad. Kui buss on liiga lagunenud, siis rändab ta teispoolsusesse. Teispoolsus on Riias - viimati läksid sinna lõbusad päikesekollased Ikarus-bussid ning ükskord asuvad rännuteele ka praegu lugejale nii teada-tuntud rohelised TAK’i bussid, nende lõõtsad ja vagunid ning isegi vanad head Škoda trollibussid. Aga sinnani on veel palju aega ja kuni see pole veel kätte jõudnud, vastutavad busside korrashoiu eest bussijuhid.

Buss on bussijuhi jumalus - tähtsuselt teine paiknedes Trahvo ja bussijuhi naise vahele ning bussijuht on bussi ustav ja alandlik teener. Bussi kasutusjuhendil, mis asub rebitud servadega koltunud paberil suunatule indikaatortulukese kõrval, seisab kirjas: “Sul ei tohi olla teisi busse Minu kõrval!”, mis tähendab üldjoontes seda, et igal bussil on oma isiklik bussijuht, kes teenib ainult teda ja ei kedagi teist. Niisiis, kui juhtub, et venelased on ära murdnud bussi tahavaatepeegli, maha kruvinud kompostri, või minema tassinud mõne istme, siis tähendab see tohutut pühaduseteotust ning bussijuhi ülim missioon on kõik need puuduvad osad tagasi saada vahendeid valimata, ükskõik, mis teid pidi.

Siinkohal pean tegema väikese pausi selgitamaks, et on olemas kaht sorti bussijuhte – püüdlikud ja ülipüüdlikud. Püüdlik bussijuht asendab puuduolevad osad pannes need pihta mõnelt teiselt hooletusse jäetud Tallinna Autobussikoondise bussilt, mille juht on parajasti bussijuhtide majast kuuma kummeliteed toomas või liigses õllemaitselise alkohoolse joogi uimas. Ülipüüdlik bussijuht on samas kokku varastanud kõigi bussiparklas magavate busside kompostrid, vigastusteta suunatuled, tuuleklaasid, käigukanginupud, tahavaatepeeglid, rattapoldid, halogeenlambid, aukudeta sisekummid ning vabal hetkel ja võimaluse avanedes (mis juhtub enamasti öösiti) luurab ta veel Tallinna autobussikoondise töökojas vinnates sealt kõikvõimalikke hammasrattaid, ventilaatoririhmu ja õlipumpi hoides kogu seda kättesaadud kraami kodus külmetuskapis.

Loomulikult on ülipüüdlik bussijuht teadlik kõigist kättemaksuhimulistest kolleegidest, kes endi põrkeraua või mõraneva ukseklaasi tema bussi küljes ära tunnevad. Seepärast ei maga ta ööl ega päeval, valvates truu alamana oma jumalust ning paludes igal päeval trahvolt, et too kättemaksukarikas temast mööda läheks.

Vaid ülipüüdlike bussijuhtide vaev saab tasutud, sest nemad on need väljavalitud, kes pääsevad bussijuhtide Valhallasse ning sünnivad järgmises elus Volvo või Scania autobussitehases tuliuue autobussina.

Vaguniga Lasnakabussid

Vahel juhtub, et sa näed bussi, mis näeb välja nagu rong, või käruga kallurauto, aga on roheline. Sel juhul, mu sõber, on tegemist järelhaagisega bussiga. Sellisega saab sõita näiteks Lasnamäele, aga mitte mingil juhul kuskile mujale.

“Miks bussile järelhaagis?” küsib väike laps, või rumal inimene. Aga loomulikult samal põhjusel, kui kallurautol - et ikka rohkem mahuks. Lasnamäel elavad teadupärast kõik Tallinna venelased ja iga päev on neil vaja tulla kesklinna pättust tegema. Jala tulles aga ilastavad nad täis kõik bussipeatused, lõhuvad ära taksofonid, sodivad gräffiti plakateile ja majadele, sittuvad täis teeäärse muru ja puud ning kaevavad üles asfalti. Et seda kõike vältida, on Lasnamäele pandud käima eriti suured bussid ja eriti tihedalt, et kõik venelased ikka ilusti ilma suurema lõhkumiseta linna ning tagasi toimetada.

Talviti juhtub aga nii, et õues on väga külm. Et loodus rohelisem oleks ja kütust vähem kuluks lülitab bussijuht targalt ja ettenägelikult tagumises vagunis kütte välja. Loodussõbraliku inimesena teeks ta sedasama ka ees, aga siis hakkaksid tema sõrmed ja varbad külmetama ning ta ei saaks enam bussi roolida. Aga sageli juhtub, et ka venelase varbad ja sõrmed hakkavad külmetama, ning ilma igasuguse põhjuseta (venelane ei pea ju bussis peale kinnihoidmise midagi tegema ja seda saab teha ka külmetava käega) ronivad nad bussi esimesse vagunisse bussijuhi soojust kurjasti ära kasutama. Ega bussijuht lasekski, aga see juhtub tavaliselt hetkel, kui ta Lasnamäe lõpp-peatuses parajasti kühvliga bussi sihvkakoortest tühjaks roogib. Nõnda juhtubki, et bussi esimene vagun on puupüsti rahvast täis, aga tagumine puhta tühi. Tark ja ettenägelik, nagu bussijuht on, ei tee ta siis üldse tagumise vaguni uksi lahti.

Ja veel... olekski väga ohtlik venelasi tagumisse vagunisse lasta. Sa mõtle, kui see kogemata bussi tagant ära tuleks. Venelased jääksid omapäi linna peale ja laamendaks selle koduteed otsides ju puhta segamini. Kes neid siis pärast kinni püüaks ja koju toimetaks?

Ja siis see asi ka veel, et oma bussid on venelased puha ära sodinud. Lausa nii, et ühtegi puhast kohta enam ei ole. Istmetelt on polster ära näritud, metallosa on keevisest lahti rebitud ja istmed täitsa laiali pillutatud. Põrandatel voolab tatistatud ila, et jalg lausa lirtsub ning stånnari märgutulel elab tripper. Niisiis pole venelastel oma bussis enam midagi teha, sest kõik on juba tehtud ja neil hakkab igav. Aga venelasega on see lugu, et niikaua, kui ta millegagi tegeleb,on ta ohutu - vastasel juhul kukub tema pea kõikvõimalikke debiilsusi genereerima. Niisiis kipuvad venelased trügima ka nendesse bussidesse, kus sõidavad normaalsed inimesed ja siis juhtubki, et ka need bussid on vahel ära näritud, või täis ilastatud. Hirmus kohe...


Kuhu kadus troll nr. 8

Misasjad on trollid? te küsite. Trollid on bussid, mis on saadanast. Seda sellepärast, et neil on sarved peas. Nad surisevad vaikselt ja kurjakuulutavalt ning peatustes teevad hirmsat piiksuvat häält. Tegelikult ei ole trollid üldsegi pahad, nad on ainult väheke omamoodi ja pisut ohtlikud, eriti kui nad sõidavad.

Trollid sõidavad tavaliselt sellisesse kohta, mida hüütalse Õismäeks. Õismäel elavad imelikud inimesed. Rahvas kutsub neid kaskadöörideks sest neile meeldib ohu lõhn. Ükskord ma küsisin ühe Õismäel elava inimese käest: mismoodi lõhnab oht? Tema arvas, et oht lõhnab porgandivarte järele, võttis oma piimapakkidest meisterdatud tiivad ja läks jälle kõrvalasuva tornmaja katuselt alla hüppama.

Õismäe elumajades on sellised liftid, mis kolisevad ja tekitavad tavainimeses klaustrofoobiat. Üles vinnatakse lift autokäivitusvändaga. Kui väntaja läheb oma moskvitši käima väntama, et poest uus pudelitäis Laua-viina tuua, siis lift ei sõida vaid on rikkis. Alla tuleb ta vabalangemisega ning põrkab liftisahti põhjast uuesti kolmandale korrusele. Seepeale liftis viibivad väikesed Õismäe lapsed kilkavad ning neil on hea meel. Nad hüüavad ülesse väntajaonule: “Tee veel! Tee veel!”

Kõik trollid oskavad lennata. Eriti hästi tuleb see neil välja siis, kui nad võtavad hästi suure hoo ja siis hüppavad üle mäeharja. Trollid ei lenda sugugi alati. Nad teavad, et vahel satub neisse inimesi, kes pole harjunud kaskadööritrikkidega ja seepärast liiguvad oma liinidel vaikselt ja vaguralt. Aga kui tööpäev läbi saab, sõidavad trollid lausa lenneldes nendesse kohtadesse, kus nad magavad ning koguvad uue päeva rännuteeks rammu.

Ainult üks troll ei osanud lennata. Tema oli trollidest kõige väiksem - lausa trollipojukene. Kõik teised trollid kiusasid teda sellepärast ja pildusid talvisel ajal rataste alt tuleva sopaga. Väike troll surises kurjalt vastu, aga see oli nii vaikne, et teised ei teinud kuulmagi vaid hüppasid üle väikese trolli kõrgust. Seepeale sai väike troll tõeliselt pahaseks - ta ajas sarved kurjalt püsti ja ütles: “Kuulge ärge nüüd jamage, jätke järele noh!” Trollid jätsidki järele ja läksid igaüks oma liini sõitma.

Enda liini sõites mõtles väike troll paljudest asjadest. Tema mõtteist käisid läbi Platoni elukorralduse idee, Einsteini relatiivsusteooria, fraktaalmatemaatika, Marxi kommunistlik ideoloogia, Tadšiki keele tähtsamad filoloogilised aspektid, Martin Lutheri 95 teesi, käesoleva päeva majandusanalüüs ja valuutakursid, ilmaprognoos järgnevaks nädalaks ning juustuvalmistamise tehnoloogia. Niiviisi mõtteis viibides jäigi märkmata, kuidas ta Harku järve ääres rongirööbastele põhjapidi kinni jäi.

See oli lugu trollist nr. 8


Surnuaia ekspress

Nüüd ma räägin bussist number 34A, millel on mullahais küljes ja kuhu minnakse peaaegu jalad ees.

Selle bussiga sõidavad peamiselt väga vanad - võiks isegi öelda: iidvanad inimesed ning vahel ka need noored, kes on nii juua täis, et ei teagi, kuhu nad sattunud on. Kuid vanurid sõidavad iga päev surnuaiale surema nagu vanad indiaanipealikud. Igal hommikul tõuseb väga vana inimene üles, haarab kargu ja hangib kõik vajaliku, et väärikalt surra. Bussipeatusesse on kogunenud selliseid vanureid sadu, et võiks öelda, isegi tuhandeid.

Senikaua, kui terminal tühi, käituvad surijad teineteisega väga viisakalt ning avaldavad peatse suremise puhul kaastunnet: toimub üleüldine kallistamine ning üksmeelne tänapäeva nooruse tagakirumine. Kuid niipea, kui hakkab paistma buss läheb sõna otseses mõttes sõjaks - rehadega peksetakse, kõblastega torgitakse, kuusepärgadega ja mustade leinalintidega kägistatakse ning seotakse jalust, käiku lähevad isegi kargud, reformvoodid ja mantlivööd. Ja nii valgub see tunglev vanarahvamass bussi peale.

Ekslikult võib arvata, et rüselemine toimub istekohtade pärast, aga ei – tegelikult on asi nii, et vanainimesed võitlevad parimate stardipositsioonide eest ja tunglevad bussiuksele aina lähemale, et niipea, kui bussijuht ütleb: “Suuhuaja”, jooksu panna ja endale kiirestikiiresti parim saadaolev hauaplats hõivata. Hauaplatsile jõudnud on vanur väga õnnelik ning hingeldades teab ta, et suremise korral on tal matuseauto pealt kokku hoitud ja niigi väikesest pensionist veidike säästetud. Nõnda seab ta end hauaservale istuma ja asub surma ootama.

Surnuaias on hea ja vaikne: venelasi siin ei ole, noored ei võta istekohta ära, saab naaberhaual oleva surijaga juttu puhuda või heegeldada. Kui kõht tühjaks läheb, võib kõrvalhaualt värskeid lilli haarata ning neid näljapeletuseks näksida, või siis kustunud küünlaid vaikselt järada – sõjaajal sai hullematki söödud. Nõnda mõnus on kõlgutada jalgu üle auguääre ning tunda, kui hea on kahe jalaga hauas olla.

Ja leinakask kohiseb nii vaikselt ja surmakuulutavalt.

Tuvid ja bussid

Sa küsid: Mis on ühist tuvil ja bussidel? On küll ühist, vahel juhtub uskumatumaidki asju. Et kõik otsast peale ära rääkida, nagu tegelikult oli, pean ma alustama sellest, kuidas ma sain omale kodulinnu.

See juhtus ükskord talvel, kui mul oli kõht tühi. Tihti olin ma kuulnud vanarahvaütelus mis väidab, et elada saab ka õhust ja armastusest. Armastust mul ei olnud, aga pooltäis kõht on ikkagi parem kui täitsa tühi, niisiis tegin ma akna lahti, et värske õhk kenasti tuppa pääseks. Aga õhku ei tulnud. Tuli hoopis täiesti harilik metsatuvi, milliseid väga sageli ka linnatänaval patseerimas võib näha. Paistis et ka temal oli kõht tühi, kuid erinevalt minu kombel õhust elamisest, astus ta julgelt sisse ning hakkas raevukalt mu kilekotti närima. Kuid ega minagi loll olnud, tuvi saab ju väga edukalt ära praadida, või midagi, sellepärast tegutsesin ma operatiivselt ja panin akna kähku kinni - tuvi oli vangis.

Aga sellega lugu veel sugugi ei lõppenud, tuvi sittus mu aknalaua puha täis ja selle asemel, et viisakalt vabandust paluda, hakkas ta hoopiski laamendama ja ägedalt tiibadega vehkima. Mina andsin talle peegli - las nägeleb omasugusega. Tuvi ei nägelenud peegliga. Selle asemel valmistas ta hoopis muna ning hakkas sellest põgenemisplaani hauduma. Kuid kõigist tuvi ponnistustest hoolimata läks muna mädaks ja põgenemisplaanist ei tulnud välja midagi. Pikemalt mõtlemata haaras tuvi lingist, tegi akna lahti, väljus ja sulges selle ning kadus jäljetult.

Mina igatsesin kõhutäie ja tuvi järele. Hüüdsin aknast suure häälega: “Tuvi, tuvi, tule tagasi!” Tuvi aga ei näidanud üles mingit omapoolset initsiatiivi tagasi pöörduda, vaid lendas üha kaugemale muutudes väikeseks mustaks täpiks öises taevalaotuses Niisiis sulgesin ma akna ning asusin muude asjatoimetuste kallale.

...aga tuvid sittuvad kõik bussikatused täis ja jäävad kaelapidi ventilaatoripropelleri vahele kinni.

Busside saladused

Kuigi bussid ei lenda, nagu me esimeses peatükis õppisime, on nad tulvil mitmesuguseid saladusi. Näiteks keeravad nad sageli välja nurga tagant. See pole küll mingi saladus, kuid sellegipoolest on seda tore mainida. Kõige suurem saladus bussi juures on see, et neil on esitulede vahel üks luuk. Pistes käe sealt luugist sisse avaneb bussi uks. Ust saab avada ka ühe käega, see on võimalikuks tehtud, kuna teises käes hoiab bussijuht sageli auravat teetassi, või põlevat sigaretti. Bussi uste avamise saladust teavad ainult Bussijuhid. Mina tean seda seepärast, et ükskord ma salaja jälgisin, kuidas bussi uksed avati. Aga siis jooksin ma minema, sest kartsin, et bussijuht karistab mind selle eest. Teised bussidega seotud suurtest saladustest on, et kust ja kuidas saab diiselkütus bussi sisse ja kuidas saavad katkised bussiistmed jälle terveks. Neid saladusi teavad vaid bussijuhid. Aga seda, mis on päris busside sees, ei tea isegi mitte nemad.

Üks suurimaid bussidega seotud müsteeriume on see, et nad ei ilmu iialgi ettenähtud ajal peatusesse. Alati saabuvad nad kas varem, või hiljem ja mõnikord nad ei saabugi. Ainult ükskord saabus buss peatusesse õigel ajal. Üks naine teadis rääkida, et kõnealune intsident juhtus siis, kui tema alles noor oli. Praeguseks on see naine juba väga vana, või hoopistükkis ära surnud.

Ühes väga kauges kohas on olemas selline peatus mille, nimi on “Iru Hooldekodu” (bussijuhtide keeles kõlaks see siis umbes nii: “huhuuldkdmnu”). Sinna käib buss ainult ükskord päevas ja selle teeb eriliseks eelkõige asjaolu, et sellel bussil pole kindlat kellaaega. Selle bussi nimi on 29B ja ta külastab seda peatust päeva jooksul ajavahemikul 7 – 22 ning nädalavahetustel ta üldse ei käi. Sealt tahab alati hästi palju inimesi Tallinna kesklinna sõita, ning nad kogunevad bussipeatusesse poole kuue paiku hommikul, sest neil on hirm, et buss tuleb varem. Siis on bussipeatus rahvast paksult täis. Agaramad ronivad jalgupidi pingile, et esimesena saabuvat bussi näha ja seepärast võib võõras inimene teinekord sinna pingile istudes teadmatult oma tagumiku ära määrida. Vahetevahel saavad nad bussi õhtul poole üheteistkümneni oodata - see juhtub siis, kui buss hiljaks jääb. Alati, kui bussi esimene ots paistma hakkab, kukub rahvas meeletult hõiskama, lastakse ilutulestikku, juuakse šampanjat, kallistatakse üksteist ja siis nad jooksevad bussi poole tormi. Nõnda leiab sageli mõni inimene oma otsa bussirataste all (siis ta pistab otsa salamisi taskusse ning ruttab koju seda uurima), aga mõni saab kogunisti surma. Sel päeval, kui keegi surma saab, või oma otsa üles leiab, on bussis natuke rohkem ruumi, kuid järgmisel päeval need kohad juba täidetakse uue rahvaga ja otsa saanutelegi leitakse asendajad.
Selle keerulise mõttekäigu tulemusena jõudsime, kallis lugeja, lõpuks pealkirjas tõstatatud põhiprobleemi lahenduseni. Sagedasim põhjus, miks bussid hilinevad seisneb hoopis selles, et bussijuhid on vene rahvusest ning neid kammitseb paeluv igatsus kodumaa järele. See meelipainav igatsus tabab neid sageli ning siis nad pööravad Peterburi maanteele ja pistavad tuhatnelja Moskva poole ajama. Buss ja kõik selles viibivad reisijad jäävad ka lolli näoga järele vaatama. Siis tuleb igatsusest murtud bussijuht üles leida ja tagasi tuua, ning ta jätkab muserdatult oma igapäevast rutiinset tööd. ...Ja vahel, kui meile tundub, et buss liiga vara tuleb, siis tegelikult on see väga, väga hiljaks jäänud buss, mille juht oli tõenäoliselt juba Narva jõe lähistele jõudnud.