Kuidas mina esimest ja viimast korda ööklubis käisin.
Eile õhtul, siis kui Monofäns esines, läksin mina Parlamendi kluppi. Kui ma tahaksin lühidalt teha, siis ma ütleksin et see oli ÕUDNE, aga ma ei taha lühidalt teha, seega teen ma pikalt ja ütlen, et see oli õudne.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest, ehk siis sellest, et kluppi minek ei olnud minu idee, vaid ühiskond sundis mind seda tegema. Kõigepealt, et tegu oli eriti ekstreemse üritusega, milles ma esimest korda elus osalesin, tarbisin ma ära suure koguse alkohoolseid vedelikke (ütlen kohe ära, et tarbitud alkoholikogus osutus kaugelt liig väikeseks), et saada jõudu selle kontimurdva ülesande täitmiseks.
Kluppi jõudsin ma tänu Tallinna autobussikoondise õigeaegsele teenindamisele ja oma jalgadele. Eemalt paistis klubi rõhuvalt tumeda koguna millel domineeris heleroosa silt üteldes minu alkoholist läbiimbunud ajule: “tule… tule ja sa ei kahetse!!!” Silt ilmselgelt valetas, nagu ma hiljem tõdesin.
Klubisse sisenesin ma ukse kaudu, andsin ära oma üleriided, ning maksin turvamehele sada krooni, et ta mind katsuks. See viimane oli ebameeldiv kuid hädavajalik protseduur, mille pidid läbima kõik kluppi sisenejad. Nii ka mina.
Nüüd olin ma klubis sees… esimest korda elus ja ma olin päris öö klubis. See tunne oli vahva. Aga klubis oli hämar ja silm ei seletanud kõike. Tuled vilkusid ja hääl matsus kurdistavalt. Õhku hingamiseks jäi seda vähemaks, mida rohkem inimesi klubisse ilmus, seetõttu ronisin ma aina kõrgemale, et rohkem värsket õhku kätte saada. Ülevalt vaatasin ma lõpuks alla, kõrgus oli hirmuäratavalt suur ja imeväikesed inimesed all klubis viisid läbi mingisugust rituaali. Nad kõik olid paljastavates sümboolsetes kehakatetes, millele ma ei oskagi nime anda, moodustasid tantsupõrandal maagilisi ringe ja vappusid ühesuguses rütmis nagu mingine ühtselt hingav ja vegeteeriv elusorganism, kes elab ainult häältest.
Nähes seda kõike küsisin ma lähedal laetala küljes rippuvalt inimeselt: “mida nad teevad??” Laetala küljes rippuv mees arvas, et see on mingine viljakusriitus, seejärel ta karjatas, et enam ei jaksa, ei jaksa. Tahtsin just küsima hakata, et mida ta ei jakasa, kui mees juba alla rahvamassidesse kukkus…
See oli minu jaoks liig… ma otsisin üles kõige lähema nendest paljudest alkoholilettidest ja manustasin omale veel ühe taskukohase alkohoolse joogi. Nüüd tundsin ma, et olen valmis ka ise viljakusriitusel osalema. Eemalt nägin juba äsja laetala küljes kõlkunud meest rõõmsalt tantsimas. Ja siis kõiki neid teisi inimesi, keda ma ka varem kuskil näinud olin… praegu ei suutnud meenutada ja see ei olnudki oluline. Läksin kõigi nende inimestega kaasa, püüdes tabada neid ürgseid rütme
Ma liikusin jälgides samal ajal kõiki teisi tantsupõrandal: Tõstsin üht jalga, siis teist, siis hüpatasin, parema käe viisin sujuvalt muusikataktis kehakeskmest tahapoole, vasakuga püüdsin teha ringe niipalju, kui vähene ruum võimaldas, samal ajal torsot ette ja taha kõigutades. Siis läks jalgade liikumine sassi ja ma pidin seda korrigeerima. Alkoholikogus veres aitas mul samal ajal muusikataktis kõikuda. Oma keha kontrollimine seal väänlevate inimeste massis nõudis kogu mu tähelepanu. Vaid silmanurgast nägin, kuidas lava täitus kaualubatud monofänsiga, rahvas mu ümber läks elevile ja hakkas veel rohkem väänlema. Laval nägin monofänsi päikeseprillides tantsupoissi kes tegi maagilisi ja võluvaid liigutusi - ma mõistsin, et tõeline tantsulõvi saab minust vaid siis, kui ma tema moodi tantsida oskan. Kõik järgnevad liigutused sündisid juba jäljendades oma uut iidolit. Ma ei tea, kaua ma seal tantsupõrandal viibisin. Aeg ja ruum väänlesid koos selle rahvamassi ja meeletu koguste joodud alkoholiga monofänsi rabava muusika taktis.
Ja siis järsku ma tardusin, alkoholiuim mu peast kadus, õhus heljuv nikotiin ei seganud mind enam, segilöödud meeled loksusid omale kohale ning põrandalt tulevad meeletud suitsukogused veensid tulekahjuohus. Mind valdas paaniline hirm ja segadus. Nähes kõike seda, mis toimus mu ümber ma järsku taipasin, kust need inimesed pärit olid.
Kõik järgnev, mis toimus paanilise põgenemise käigus, meenub väga ähmaselt. Ma mäletan, et ma jooksin läbi tuhandete inimeste otsides rohelisi väljapääsusilte, olin kõhuli garderoobiletil ja nõudsin kähiseva häälega: “Andeke mu üleriided… riided!!!”, seinal olevast peeglist nägin oma hullunud pärani silmi, metsistunud nägu ja segamini juukseid. Saanud jope, rebisin selle garderoobimehe käest ja tormasin läbi ukse. Väljas olles nägin uuesti klubi rõhuvalt tumedat kogu ja sellel domineerivat heleroosat silti, mis kutsus mind mesimagusal häälel tagasi. Nüüd ma juba teadsin, et silt valetas. Ma tahtsin sildile seda öelda, aga silt tundus suur ja ähvardav… seepärast ma ei julgenud.
Põgenesin nurga taha, kust enam isegi sildi roosat kuma näha ei olnud. Nõjatusin seinale, puhkasin. Lubasin, et iial enam ei või roosa silt, ega muu asi mind klubisse meelitada. Ütlesin seda endale valjult. See julgustas. Ma tõusin ning tuikusin läbielatud muljete koorma all kodu poole…
Ahjaa… ja kus ma neid inimesi varem näinud olin??? No muidugi Rate.ee portaalis, kui ma seal ükskord käisin. Ka peale selle saidi külastamist oli mul mitu tundi paha olla.
Eile õhtul, siis kui Monofäns esines, läksin mina Parlamendi kluppi. Kui ma tahaksin lühidalt teha, siis ma ütleksin et see oli ÕUDNE, aga ma ei taha lühidalt teha, seega teen ma pikalt ja ütlen, et see oli õudne.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama algusest, ehk siis sellest, et kluppi minek ei olnud minu idee, vaid ühiskond sundis mind seda tegema. Kõigepealt, et tegu oli eriti ekstreemse üritusega, milles ma esimest korda elus osalesin, tarbisin ma ära suure koguse alkohoolseid vedelikke (ütlen kohe ära, et tarbitud alkoholikogus osutus kaugelt liig väikeseks), et saada jõudu selle kontimurdva ülesande täitmiseks.
Kluppi jõudsin ma tänu Tallinna autobussikoondise õigeaegsele teenindamisele ja oma jalgadele. Eemalt paistis klubi rõhuvalt tumeda koguna millel domineeris heleroosa silt üteldes minu alkoholist läbiimbunud ajule: “tule… tule ja sa ei kahetse!!!” Silt ilmselgelt valetas, nagu ma hiljem tõdesin.
Klubisse sisenesin ma ukse kaudu, andsin ära oma üleriided, ning maksin turvamehele sada krooni, et ta mind katsuks. See viimane oli ebameeldiv kuid hädavajalik protseduur, mille pidid läbima kõik kluppi sisenejad. Nii ka mina.
Nüüd olin ma klubis sees… esimest korda elus ja ma olin päris öö klubis. See tunne oli vahva. Aga klubis oli hämar ja silm ei seletanud kõike. Tuled vilkusid ja hääl matsus kurdistavalt. Õhku hingamiseks jäi seda vähemaks, mida rohkem inimesi klubisse ilmus, seetõttu ronisin ma aina kõrgemale, et rohkem värsket õhku kätte saada. Ülevalt vaatasin ma lõpuks alla, kõrgus oli hirmuäratavalt suur ja imeväikesed inimesed all klubis viisid läbi mingisugust rituaali. Nad kõik olid paljastavates sümboolsetes kehakatetes, millele ma ei oskagi nime anda, moodustasid tantsupõrandal maagilisi ringe ja vappusid ühesuguses rütmis nagu mingine ühtselt hingav ja vegeteeriv elusorganism, kes elab ainult häältest.
Nähes seda kõike küsisin ma lähedal laetala küljes rippuvalt inimeselt: “mida nad teevad??” Laetala küljes rippuv mees arvas, et see on mingine viljakusriitus, seejärel ta karjatas, et enam ei jaksa, ei jaksa. Tahtsin just küsima hakata, et mida ta ei jakasa, kui mees juba alla rahvamassidesse kukkus…
See oli minu jaoks liig… ma otsisin üles kõige lähema nendest paljudest alkoholilettidest ja manustasin omale veel ühe taskukohase alkohoolse joogi. Nüüd tundsin ma, et olen valmis ka ise viljakusriitusel osalema. Eemalt nägin juba äsja laetala küljes kõlkunud meest rõõmsalt tantsimas. Ja siis kõiki neid teisi inimesi, keda ma ka varem kuskil näinud olin… praegu ei suutnud meenutada ja see ei olnudki oluline. Läksin kõigi nende inimestega kaasa, püüdes tabada neid ürgseid rütme
Ma liikusin jälgides samal ajal kõiki teisi tantsupõrandal: Tõstsin üht jalga, siis teist, siis hüpatasin, parema käe viisin sujuvalt muusikataktis kehakeskmest tahapoole, vasakuga püüdsin teha ringe niipalju, kui vähene ruum võimaldas, samal ajal torsot ette ja taha kõigutades. Siis läks jalgade liikumine sassi ja ma pidin seda korrigeerima. Alkoholikogus veres aitas mul samal ajal muusikataktis kõikuda. Oma keha kontrollimine seal väänlevate inimeste massis nõudis kogu mu tähelepanu. Vaid silmanurgast nägin, kuidas lava täitus kaualubatud monofänsiga, rahvas mu ümber läks elevile ja hakkas veel rohkem väänlema. Laval nägin monofänsi päikeseprillides tantsupoissi kes tegi maagilisi ja võluvaid liigutusi - ma mõistsin, et tõeline tantsulõvi saab minust vaid siis, kui ma tema moodi tantsida oskan. Kõik järgnevad liigutused sündisid juba jäljendades oma uut iidolit. Ma ei tea, kaua ma seal tantsupõrandal viibisin. Aeg ja ruum väänlesid koos selle rahvamassi ja meeletu koguste joodud alkoholiga monofänsi rabava muusika taktis.
Ja siis järsku ma tardusin, alkoholiuim mu peast kadus, õhus heljuv nikotiin ei seganud mind enam, segilöödud meeled loksusid omale kohale ning põrandalt tulevad meeletud suitsukogused veensid tulekahjuohus. Mind valdas paaniline hirm ja segadus. Nähes kõike seda, mis toimus mu ümber ma järsku taipasin, kust need inimesed pärit olid.
Kõik järgnev, mis toimus paanilise põgenemise käigus, meenub väga ähmaselt. Ma mäletan, et ma jooksin läbi tuhandete inimeste otsides rohelisi väljapääsusilte, olin kõhuli garderoobiletil ja nõudsin kähiseva häälega: “Andeke mu üleriided… riided!!!”, seinal olevast peeglist nägin oma hullunud pärani silmi, metsistunud nägu ja segamini juukseid. Saanud jope, rebisin selle garderoobimehe käest ja tormasin läbi ukse. Väljas olles nägin uuesti klubi rõhuvalt tumedat kogu ja sellel domineerivat heleroosat silti, mis kutsus mind mesimagusal häälel tagasi. Nüüd ma juba teadsin, et silt valetas. Ma tahtsin sildile seda öelda, aga silt tundus suur ja ähvardav… seepärast ma ei julgenud.
Põgenesin nurga taha, kust enam isegi sildi roosat kuma näha ei olnud. Nõjatusin seinale, puhkasin. Lubasin, et iial enam ei või roosa silt, ega muu asi mind klubisse meelitada. Ütlesin seda endale valjult. See julgustas. Ma tõusin ning tuikusin läbielatud muljete koorma all kodu poole…
Ahjaa… ja kus ma neid inimesi varem näinud olin??? No muidugi Rate.ee portaalis, kui ma seal ükskord käisin. Ka peale selle saidi külastamist oli mul mitu tundi paha olla.
2 comments:
miks mitte:)
Loe kogu blogi, paris hea
Post a Comment